19. sajandil muutusid Euroopas populaarseks matkamine ja telkimine, mis tõi kaasa nõudluse kasvu välivarustuse järele. Magamiskotid muutusid kaubanduslikuks tooteks ja tootjad hakkasid neid märgistama, et aidata klientidel valida vastavalt nende vajadustele. Algselt olid temperatuurireitingud väga lihtsad, ainult kolme kategooriaga: suvi, kogu-hooaeg ja talv. See meetod oli üsna toores, pakkudes ainult ligikaudseid töötemperatuure. Hiljem hakkasid mõned kaubamärgid pakkuma kahte temperatuurireitingut: mugavustemperatuuri ja äärmuslikku temperatuuri.
Aastate jooksul on magamiskoti temperatuuride jaoks välja kujunenud palju erinevaid standardeid, millest igaühel on oma toetajad ja vastased. Nende standardite testimismeetodeid on täpsustanud teadlased sellistes riikides nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Norra, Ameerika Ühendriigid ja Šveits. Kuigi erinevad kaubamärgid märgistavad oma magamiskottidele nende endi testimise põhjal soovitatud mugavustemperatuurid, on see standard enamiku kvaliteetsete magamiskotibrändide puhul sarnane. Nii müüjad kui ostjad mõistavad, et magamiskotil märgitud mugavustemperatuuri aluseks on ideaalsed tingimused; tegelikul kasutamisel on mugavustemperatuur sageli mitu kraadi kõrgem.
